Üks vahetus töötleb 400 palki, järgmine 380. Paberil näeb see sarnane välja. Kuupmeetrites võib vahe olla suur, ja just kuupmeeter on see, mille järgi kõik muu käib.
Tee AI-ga kokkuvõte
Jah, saab. Allpool on kirjas, kuidas, millist riistvara selleks vaja on ja mida enne paigaldust kontrollida, sest üks tingimus otsustab, kas tulemus tuleb usaldusväärne või mitte.
Probleem: maht ei ole teada
Paljudes puidu- ja spoonitehastes mõõdetakse tootmist tükkides või laaduri kopa mahus. Kumbki ei ütle tegelikku lugu.
Jämedam palk, peenem palk, veidi lühem partii: kõik need muudavad päris väljundit. Ja kui maht muutub, muutub ka planeerimine, saagis ja OEE, sest kõik kolm arvutatakse mahu, mitte tükiarvu pealt.
Kuidas seda praegu tehakse
Tüüpiline tee on selline. Tooraine saabub veokiga ja mõõdetakse mõõdulindiga või mõõteliiniga. Palgid sorteeritakse pikkuse või jämeduse järgi. Keegi mõõdab pisteliselt läbimõõte, keegi hindab keskmist pikkust, keegi arvestab laaduri kopa mahtu. Numbrid trükitakse Excelisse ja ERP teeb inventuuri ajal oma eeldused.
Selleks ajaks, kui on teada, kui palju kuupmeetreid liinist läbi läks, on vahetus ammu läbi. Sageli terve nädal või kuu.
Sellest tuleb kaks eraldi probleemi. Esimene on planeerimine: ilma tegeliku mahuta ei tea keegi, kui palju liin päriselt jõuab. Teine on laoarvestus: ostetud ja kulunud tooraine vahe jääb hinnanguliseks ja lahknevused tulevad välja alles inventuuris.
Kuidas mõõtmine käib
Arvutus tugineb kolmele reaalajas mõõdetud parameetrile.
Läbimõõt. Infrapunakardinad mõõdavad palgi ristlõiget, kui see neist läbi liigub.
Ristlõike kuju. Samad kardinad annavad ka kõrguse, millest tuleb tegelik ristlõikepindala. See on oluline, sest palk ei ole ümmargune ja ringi eeldav arvutus eksib.
Pikkus. Arvutatakse enkoodri registreeritud pöörete ja liini liikumiskiiruse järgi.
Nendest kolmest tuleb kuupmeeter, mis läheb graafikule eraldi andmepunktina, täpselt nagu tükiarv või tsükliaeg.
Mida see praktikas näitab
Kaks asja tulevad kohe välja.
Kogunenud maht. Kui palju kuupmeetreid on vahetuse või tellimuse jooksul liinist läbi läinud, jooksvalt.
Keskmine läbimõõt. Pidevalt arvutatuna näitab see toorme muutust enne, kui see saagises välja lööb. Peenem partii tähendab rohkem palke sama mahu kohta ja seega rohkem tsükleid, ilma et keegi oleks midagi muutnud.
Just teine neist on see, mida käsitsi mõõtmine ei anna üldse, sest pistelised mõõtmised ei näita muutust vahetuse sees. Kui keskmine läbimõõt hakkab langema, teab operaator seda enne, kui see jõuab saagise numbrisse.
Kust see tuli
Küsimus tekkis ühe kliendi juures, kes vajas täpset ja arvulist ülevaadet sellest, kui palju kasepalgi mahtu konkreetsest liinist läbi läheb. Tegu oli spoonliiniga, kuhu palgid jõuavad pärast koorimist ja liiguvad edasi konveieril.
Ülesanne oli seega kitsas ja konkreetne: mõõta olemasoleval liinil, ilma seda ümber ehitamata ja ilma tootmist seisma panemata.
Milline riistvara liinile läheb
Komplekt on väike ja see ongi selle lahenduse mõte.
Infrapunakardinad või andurid. Paigaldatakse konveieri kohale ja külgedele. Nad mõõdavad ristlõiget hetkel, mil palk neist läbi liigub.
Enkooder. Jälgib liini liikumist. Ilma selleta ei ole pikkust kust arvutada, sest kardin näitab ainult seda, et midagi on ees, mitte kui pikk see on.
Servaseade. Paneb signaalid kokku, arvutab mahu ja saadab tulemuse pilve. Sama seade, mis kannab ülejäänud tootmisandmeid, nii et eraldi süsteemi ei teki.
Olemasolevat liini ümber ehitama ei pea ja tootmist paigalduse ajaks seisma panema ei pea.
Miks pikkus on kõige libedam osa
Läbimõõt ja ristlõige on otsemõõdud: kardin näeb neid. Pikkus on arvutus, ja seepärast on ta ka kõige tundlikum.
Loogika ise on lihtne. Enkooder teab, kui kiiresti liin liigub. Kardin teab, kui kaua palk teda katab. Kiirus korda kestus annab pikkuse.
Kaks asja võivad selle rikkuda. Kui enkooder on paigaldatud kohta, kus ta ei mõõda päris liikumist, on kogu arvutus nihkes. Ja kui liini kiirus kõigub järsult, tuleb see kiirus lugeda piisavalt tihti, muidu jääb pikkus valeks just kiiruse muutuse hetkel.
Mõlemad on paigaldusküsimused, mitte tarkvara omad, ja mõlemad tuleb enne ära lahendada.
Mida enne paigaldust kontrollida
Kas palkide vahele jääb vahe? See on kõige olulisem küsimus. Kui palgid puutuvad konveieril kokku, ei oska süsteem neid eristada. Lahendus on liini töökorralduses, mitte tarkvaras, ja seda tuleb vaadata enne, mitte pärast.
Kas liini kiirus on teada? Pikkuse arvutus tugineb sellele. Enkooder annab selle ise, aga ta peab olema paigaldatud kohta, kus ta mõõdab päris liikumist.
Kui täpne peab tulemus olema? Tootmise juhtimiseks ja laoarvestuseks piisab tavaliselt sellest, mida kardinad annavad. Kui vaja on täpsemat geomeetriat, näiteks saagise optimeerimiseks tüki kaupa, on 3D-skaneerimine omaette lahendus ja omaette hind.
Kuidas see erineb 3D-skaneerimisest
Kaamerapõhised ja laserskaneerivad süsteemid annavad palgi geomeetriast oluliselt detailsema pildi. Kui eesmärk on optimeerida saagist tüki kaupa, ehk otsustada, kuidas iga konkreetne palk lõigata, siis on see õige tööriist.
Mahu mõõtmine konveieril vastab teisele küsimusele: kui palju materjali liinist läbi läks. Selle jaoks ei ole tervet geomeetriat vaja, ja kardinapõhine lahendus on oluliselt lihtsam paigaldada ja odavam üleval pidada.
Valik sõltub seega küsimusest, mitte tehnoloogia headusest. Enamikus tehastes on esimene puuduv number maht, mitte iga palgi täpne kuju.
Mida see OEE-ga teeb
Kui tootmist mõõdetakse tükkides, on jõudluse arvutus puidutootmises alati veidi vale.
Põhjus on lihtne. Ideaalne tsükliaeg sõltub sellest, mida masin parasjagu töötleb. Peenem palk läbib liini kiiremini kui jäme, nii et sama tükiarv tähendab eri tempot ja eri väljundit. Tükipõhine jõudlus näitab peenema partii puhul head tulemust ka siis, kui kuupmeetreid tuli vähem.
Mahupõhise arvestusega see viga kaob. Väljund on kuupmeetrites, siht on kuupmeetrites, ja kaks vahetust muutuvad omavahel võrreldavaks ka siis, kui toore oli erinev.
Mida mahuandmed edasi muudavad
Kõige suurem muutus ei ole mõõtmine ise, vaid see, mis selle peale ehitada saab.
Kui maht on tellimuse juures kirjas, muutub laoseis mõõdetuks. Ostetud ja kulunud tooraine vahe ei selgu enam inventuuris, vaid jooksvalt.
Kui maht on vahetuse juures kirjas, muutub võrdlus ausaks. Kaks vahetust saab kõrvutada teades, et üks töötles jämedamat toorest kui teine.
Ja kui maht liigub ERP-i, muutub omahind mõõdetuks, mitte hinnatuks.
Kolmas koht, kus vahe kohe välja tuleb, on pakkumine. Kui tegelik kulunud maht on teada tellimuse kaupa, saab järgmise pakkumise teha mõõdetud saagise, mitte eelmise aasta keskmise pealt. Kahjumlik töö tuleb siis välja enne, mitte pärast.
Kui tahad teada, kas sinu liinil on see võimalik, võta ühendust. Vastus sõltub enamasti sellest, kuidas materjal konveieril liigub.
Korduma kippuvad küsimused mahu mõõtmise kohta
Kas konveieril saab mahtu reaalajas mõõta?
Saab. Vaja on infrapunakardinaid või andureid ristlõike mõõtmiseks, enkoodrit pikkuse arvutamiseks ja riistvara, mis need kokku paneb ja pilve saadab. Liini seisma panna ei ole vaja.
Miks tükiarvust puidutootmises ei piisa?
Sest palgid ei ole ühesugused. Neli sada jämedamat palki ja neli sada peenemat annavad täiesti eri kuupmeetrid. Tükiarv näitab kahte vahetust sarnasena ka siis, kui tegelik väljund erineb kümnete protsentide võrra.
Kuidas tehased mahtu praegu arvutavad?
Enamasti käsitsi ja tagantjärele. Mõõdulindiga pisteliselt, keskmise pikkuse järgi, laaduri kopa mahu järgi või Exceli hinnangu järgi. Tulemus selgub siis, kui vahetus on juba läbi.
Kuidas maht arvutatakse?
Kolmest reaalajas mõõdetud parameetrist: läbimõõdust ja ristlõike kujust, mille annavad infrapunakardinad, ning pikkusest, mis arvutatakse enkoodri pöörete ja liini kiiruse järgi.
Kuidas süsteem ebakorrapärase kujuga palkidega hakkama saab?
Kardinad mõõdavad tegelikku ristlõiget, mitte ei eelda ümmargust kuju. Ovaalne või ebaühtlane palk annab seetõttu täpsema tulemuse kui käsitsi mõõdetud läbimõõt, mis eeldab alati ringi.
Mis juhtub, kui palgid puutuvad kokku?
See on süsteemi peamine täpsuse küsimus ja lahendus on liini enda töökorralduses: palkide vahele peab jääma vahe. Seda tuleb kontrollida enne paigaldust, mitte pärast.
Mille poolest erineb see 3D-skaneerimisest?
3D-laserskaneerimine ja kaamerapõhised süsteemid annavad detailsema pildi ja maksavad vastavalt. Infrapunakardin annab mahu, mis on tootmise ja laoarvestuse jaoks piisav, oluliselt lihtsama paigaldusega.
Millist riistvara selleks vaja on?
Kolme asja: infrapunakardinad või andurid ristlõike mõõtmiseks, enkooder liini liikumise jälgimiseks ja servaseade, mis need signaalid kokku paneb ja pilve saadab. Olemasolevat liini ümber ehitama ei pea.
Kuidas pikkus enkoodrist arvutatakse?
Enkooder registreerib liini liikumise. Kui teada on, kui pika vahemaa üks pööre annab, saab palgi pikkuse arvutada sellest, kui kaua ta kardinat katab. Kiirus ja katmise kestus annavad kokku pikkuse.
Kui täpne mõõtmine on?
Täpsus sõltub kõige rohkem sellest, kuidas materjal liinil liigub. Kui palkide vahele jääb vahe ja liini kiirus on stabiilne, on tulemus tootmise juhtimiseks ja laoarvestuseks piisav. Kokkupuutuvad palgid on peamine veaallikas.
Mida see laoarvestuses muudab?
Ostetud ja kulunud tooraine vahe lakkab olemast hinnang. Laoseis uueneb jooksvalt ja lahknevused tulevad välja kohe, mitte inventuuris, mis tähendab ka täpsemat laoväärtust raamatupidamises.
Kui kiiresti selline süsteem end ära tasub?
See sõltub sellest, kui suur on praegune hinnanguviga. Mida rohkem tooraine jämedus partiide vahel kõigub, seda suurem on vahe hinnatud ja tegeliku mahu vahel, ja seda kiiremini mõõtmine end tasub.
Kas sama lahendus sobib ka saeveskisse?
Põhimõte on sama: ristlõige kardinatest, pikkus enkoodrist. Erinevus on materjali liikumises. Kui palgid liiguvad tihedalt üksteise järel või pöörlevad, tuleb see enne paigaldust läbi vaadata, sest just sellest sõltub täpsus.
Kas mahuandmed saab siduda ERP-ga?
Saab, ja just seal tekib suurem osa väärtusest. Kui maht liigub tellimuse juurde, muutuvad nii laoseis kui ka omahind mõõdetuks, mitte hinnatuks.